Ei ole siia ammu midagi kirjutanud. See tuleb sellest, et praegu tegelen aktiivselt paksuksminemisega, mitte kaalujälgimisega. See on selleks, et ühel ilusal päeval oleks ikka kust alla võtta. Päris kolmekohaliseks pole mul õnenstunud end veel õgida, aga kui ma veel pisut vaeva näen, siis jõuan sinna ka.
No kas hakkan uue hooga dieeti pidama?
Ei veel. Aga kunagi kindlasti. Ja küll ma siis jälle endast märku annan. Ükskord lendan ma niiikuinii
Elu on vahepeal hästi edasi läinud, aga kaalulangetamises on küll tagasiminek. Seoses pulmade korraldamise, pidamise ja pulmadest puhkamisega ei jälginud ma üldse, mida sõin ja kaalunumbris kajastub see päris koledalt. Aga vähemalt olen ma nüüd abielus ja õnnelik. Tõsi, paks, aga ikkagi õnnelik. Ja sellest üleliigsest pekist kavatsen ma sellegipoolest lahti saada. Õnnelikuks kavatsen edasi jääda.
Täna näitas mu kaal nii kaua oodatud number seitset. Ma kahtlustasin, et kaal ongi selle 8 peale kinni kiilunud. Aga näe, üle sain sellest. Oi ma olen rahul. Mitte, et ma oleks oma lõpptlemuseni jõudnud. Aga vähemalt olen jõudnud kaugemale kui viimane kord kaalujälgijates.
Praegu ma küll ülemäära tõsiselt kaalulangetamist ei võta. On muudki millele mõelda.
Täna andis kaal hommikul tulemuseks taa 81 kilo. Ei ole midagi uut selles ilmas, sellel kaalunumbril olen ma korduvalt olnud. Aga tahaks sellist numbrit kus kaheksat sees poleks.
Pole ammu midagi kirjutanud. Ei saanud. Suu oli šaslõkki täis.
Kus on ilmas õiglus. ma olin peaaegu terve nädala (va pühapäev) igati korralik, ei söönud oma kaloreid lõhki, ega midagist ja täna näitas kaal 300 g rohkem kui eelmisel reedel. Karjuv ebaõiglus. jääb üle ainjult loota, et see on ajutine nähtus.
Nii meeldiv on mõelda, et kohe kohe algab lõunapaus. Mulle ikka hirmsasti meeldib süüa ja tühjakõhutunnet ei salli ma kohe üldse. See teeb mu tigedaks.
Aga üldiselt on olukord veider. Ma ei mäleta, et ma oleks nädalavahetusel nii hirmsasti õginud ega tohutult toitu näost sisse ajanud, aga ikkagi ei õnnestu mul kuidagi jõuda tagasi reedese kaaluni. Eesmärk aga on ju sellest reedesest kaalust tulevaks reedeks pisut alla poole jõuda.
Võibolla ongi hea. Nädalavahetusel sai endale üks ilus valge kleit ostetud, milles ma paari kuu pärast kavatsen imeilus välja näha. Loomulikult tahaks ma olla sel päeval ilus ja sale, aga see oleks ka kole kui kleit mulle laiaks jääks.
Samas tundes ennast ja oma nõrkusi, siis vaevalt, et see oht mind ähvardaks!
Vaatasin, et pole juba kaks reedet oma kaalu kirja pannud. Aga ma mäletan, et ega seal midagi ilusat kirja panna polnudki
Täna õnneks oli kaal mu vastu armuline ja peale pisukest veenmist näitas numbrit 80,4. See tähendab, et eelmisest kirjapandud kaalumisest alates on kaal langenud 1 kilo võrra ja siia üles märgitud esmase soovkaaluni on jäänud kõigest 2,4 kilo. Tegelt pole soovkaal õige sõna. Tuleks öelda pigem piirkaal. See on number, millest rohkem ma kaaluda ei tahaks. Kindlasti on olemas ka selline piirkaal, millest vähem ka kaaluda ei tahaks, aga mis see on, seda ei oska öelda, sest ma pole kunagi isegi mitte selle läheduses viibinud ja suure tõenäosusega sinna ka kunagi ei jõua. Ja noh, ei tahagi. Mingisugune imetabane kalkulaator väitis, et mu ideaalkaal peaks olema 68 kilo, minimaalne 58 ja maksimalne 77. see 68 tundub ikka liiga kauge ja ulmeline eesmärk. 77 on palju tõenäolisem. Ja kui see käes, siis võib ju alatieesmärki nihutada. Optimist. Saaks sellest kaheksastki lahti!
Pole ammu siia midagi kirjutanud. Aga ega midagi eriti kirjutada ka pole. kaalunud ei ole ja kaalukaotust ka loota pole. Liigutanud pole lillegi, oma väikestest jalakestest rääkimata (väljaarvatud asjaolu, et üritasin oma väikestele jalakestele kingi leida ja nii suuri kingi lihtsalt ei tehta. või kui tehakse, siis meie väikesele saarele need ei jõua. Pean ilmselt paljajalu ringi silkama hakkama.
Reedel üritan siis taas end kaaluda ja uuestsi järg üles võtta. Järge üritan kõikseaeg kätte saada, aga lipsab teine käest. Ometigi tuleb mul suve lõpus olla imeilus. Mõned kilokesed tuleks seega ikka maha raputada.
Pole siia ammu midagi kirjutanud. See tuleb sellest, et viibisin nädal aega üksikul saarel kus polnud teha muud kui süüa ja kajaka kisa kuulata. nüüd olen tagasi ning üritan selle saarenädalaga juurdevõetud pekki taas maha raputada. Raputanud küll eriti ei ole. Pigem värisenud. Külm on. Kõikseaeg. Õudsalt külm. Kas mängib siin rolli vähenenud pekikogus, mis varem hea isolatsioonina toimis ja sooja hoidis või on ilmad palju külmemaks läinud. Või mõlemat kokku! Reedel jälle kaaluma!
Värsked kommentaarid